11.07.2017

Ma elan paradiisis

Ma pole ammu kirjutanud midagi, aga nüüd tekkis tunne, et tahaksin..

 

Niisiis mu elu on nii tormiline olnud, et oleks nagu kiirteel, kus ma jooksen täiega kaasa. Iga päev, iga tund, minut, sekund on täis eluõppetunde, sündmusi, kogemusi. Ma jätan mingi hetke vahele ja hakkan pihta Itaaliast.

 

Siiatulek algas väikese viperusega. Nimelt, kui ma lennuki pealt maandusin, Bergamos, siis pidin bussi peale minema. Öösel. No leidsin bussipeatuse.. Mul oli enne pilet juba ostetud ning bussijuht küsis, et kuhu ma sõidan ja siis lubas mind bussi sisse. Veronasse oli natuke ikka sõita. Terve buss oli täis ja kõik magasid. Mingi hetk oli peatus. Ma kohe püsti ja arvasin et olen kohal, küsisin igaks juhuks kõrvalolevalt mehelt, et kas see on Verona bussijaam. Tema vastas, et ei ole. Ma mingi no et noo okei.. et ega see ei tundunud ka bussijaama moodi, et selline suvaline peatus. Sõitsime edasi.. vahepeal oli peatus, aga see oli nagu bussijuhtide vahetuse peatus. Teised bussijuhid tulid. Mulle tundus natuke kahtlane.. aga okei, ootan veel.. mingi hetk avastasin, et oleme linnast väljas kiirteel. Siis ma otsustasin, et lähen uurin asja. Läksin siis ette ja küsisin, et kaugel see Verona bussijaam on.. nad tegid suured silmad pähe ja ütlesid, et ammu möödas. Et see sama oligi, kus see poiss ütles, et ei ole. Seal ju ei öeldud midagi ja ma ei saanud aru.. No ja siis sõitsingi järgmisse linna, 100 km Veronast !!! 😀 Öösel, üksi.. õnneks tuli minu sõbranna Maiken järgi. Ega seal linnas, kus mind siis maha pandi, oli samuti segadus. Bussijuht ütles, et kutsu sõbranna Padova rongijaama järele.. pff 😀 mis asja. See polnud üldse mingi rongijaam, vaid mingi suvaline peatus. Õnneks Maiken leidis üles. Aga iseeneesest oli vahva. Ma tutvusin paljude toredate inimestega ja no kõik läks kokkuvõttes hästi. Jõudsin kell 6 Veronasse 😀 Maikenil oli hommikul trenn ja me ei läinudki magama. Zombied olime 🙂

 

Aga jah, niisiis tõi elu mind seekord jälle Itaaliasse, Verona linna, kus ma sain tööd treenerina. Ilm on siin imeline, lausa üle 44 kraadi, päike paistab, inimesed ülisõbralikud ja see mõnus flow, kus kõik laabub, on tagasi. Ainuke asi on see, et ma ei oska veel itaalia keelt - vaikselt õpin. 🙂

 

Ma olen kõik need nädalad, mis siin olen olnud, täie hooga pühendunud oma trennidele ja enesearengule. Mul on kõikvõimalikud stiilid anda, isegi vesiaeroobika. Lisaks sellele töötan lastega kämpingus, kus õpetan inglise keelt ja teen AQUAFUN tunde. HULLUPÖÖRA naudin!!!!
Lahe on see, et spordiklubis on välibassein, kus on nii mõnus trennide vahe supelda ja päevitada. Päris suur tempo on peal, sest ma tahan kõigest osa võtta. Maikeniga oleme teinud mitmeid evente. Näiteks pühapäeval olime TERVE PÄEV "lagi pähe" päikese käes ja tegime erinevaid trenne nii vees kui maa peal.

 

Ahjaa mul on õnnestunud mitmeid kordi käia Virgini spordiklubis või kuidas seda nimetadagi.. vabaajakeskuses. Ütleme nii, et ma pole enne näinud nii lahedat mitmekorruselist spordiklubi, kus on hiigelsuur jõusaal, rühmatreeningute saalid, basseinid, spa, ilusalongid, toitlustus. vot see on VAU. Ka täna osalen seal ühe presenteri tundides. Kõigepealt tants ja siis jooga. Muide joogaga on siin eraldi teema.. seda saan siin praktiseerida väga palju. Maiken käib joogakoolis ja saan nagu intensiivõppe 😀

 

Aga mis veel.. ma elan Maikeni  kodustuudios, kus on vinge ja mugav olemine.  Vahepeal oleme käinud mitmel väliüritusel. Itaallased on nii seltsivad. Laupäeval pidasime Maikeni sünnipäeva, mille jätkuks käisime ülisuurel rannapeol. Seal oli nii palju õnnelikke, pidutsevaid inimesi. Tore oli vaadata . Ühesõnaga NII LAHE OLI !!!  🙂  Ja siis olime ühe päeva Garda järve ääres, kus oli 2 eestlast veel. Sõitsime paadiga ja nautisime, keset järve ujusime, päevitasime. Selline õnnelik olemise tunne tekkis, ma olen paradiisis!! Laupäeval lähen Milanosse, sest Maikenil on workshop seal. Ma ise olen võtnud plaani minna YOGAFUNC, Aqcua Jumping, Hydrobike, Les Mills ´i CXWORX ja Aquadynamic koolitustele ja siis äkki midagi veel. Vaatame. Step by step. Minu üritustekorraldus ja kavade, trennide ettevõtmine Eestis käib täie hooga edasi. Palju on öist arvutisistumist aga mul on õnneks väga tore tiim, kes mind tublilt aitavad. Lehvitan teile!! 🙂

 

Ja mis ootab eest?

Sellele pole aega mõeldagi..ma tunnen, et elan täistuuridel oma unistuste elu, nautides igat hetke. 
 
 
Kohtume järgmises blogis juba uute seikluste ja kogemustega!
 
 
 
Namaste
 
 
(Klikka pildil, et näha kogu galeriid!)